Neeruti Selts MTÜ Tšiendatud 30.08.2010
AVALEHT · PILDIGALERII · SISUJUHT

Külad / Jõetaguse
Jõetaguse

Võduvere · Ohepalu · Vandu · Jõetaguse · Pariisi

JÕETAGUSE

Jõetaguse küla asub Lääne-Viru maakonnas Kadrina valla haldusalal Kadrina alevikust kagus Loobu jõe paremal kaldal.

13. sajandi algupoolel viisid võõrvallutajad Eestimaal läbi inventuuri, mille tulemused on kirjas "Taani hindamisraamatus". 1241. a mainitakse hindamisraamatus Torvestavere kihelkonda, mis kuulus Repeli muinaskihelkonna koosseisu. Samal, 1241. aastal mainitakse ka Jõetaguse küla (Eghontak) iseseisva üksusena. Kuna Repeli muinaskihelkond oli üks jõukamaid Virumaal ja inventuuri ajaks juba tihedalt asustatud, siis on alust arvata, et praeguse Jõetaguse küla aladel elati ammu enne 1241. aastat. Millal esimesed asukad siia elama asusid, ei oska keegi öelda.

Nimi Jõetaguse viitab sellele, et pidi olema mingi tähtsam koht lähikonnas, mille suhtes küla jõe taga asus. Selleks kohaks oli teisel pool jõge asuv Pajunaluse asula (hilisem Päri karjamõis). Oma 8 adramaaga kuulus Pajunaluse keskmiste asulate hulka. Jõetaguse oli Pajunaluse tütarasula, kus asusid rendimaad. Veel tänapäevalgi võib vanade inimeste suust kuulda väljendit jõetaha minema.

Põhjasõja ajal toimus siin kandis mitu Vene vägede rüüsteretke. 1702. a toimus esimene suur rüüstamine, mille käigus Ðeremetjevi väed põletasid maha Kadrina. Ratsavägi kartis suuri metsi ja hoidis teede ligi, kus oli hobustega kergem liikuda. Nii ei ulatunud lahingud kaugemale Ristamäest. Sellele, et seal kandis Udriku mõisa väesalgaga tõsiselt tapeldi, viitavad matmispaigad oma leidudega. 1708. a toimus teine rüüsteretk, mille käigus põletati maha Neeruti mõis.

Ainus peatee Neerutisse viis läbi Jõetaguse küla. Kuna see tee oli kitsas ja käänuline, ehitati hiljem uus tee, teisele poole jõge läbi Võduvere, praegune Assamalla-Kadrina tee. Aastail 1869-70 ehitati raudtee.

Jõetaguse küla ajalugu on tihedalt seotud Neeruti mõisaga, mille alla küla kuulus. Esimesed teated Neeruti mõisast pärinevad 1406. ja 1412. aastast. Mõisa ametlik saksakeelne nimi oli omanike järgi Buxhövden. Mõisa omanikud vahetusid sageli. 16.-17. sajandil oli mõis Nierothi suguvõsa käes, kelle nime järgi hakati paika kutsuma Neerutiks.

Neeruti mõisa mail on olnud 3 karjamõisat: Vandu e Raudoru, Jõetaguse ja Võduvere. Jõetaguse karjamõisa (Jöhntack) rajamine toimus 1709. a. Arvatavasti oli Jõetaguse karjamõisa näol algselt tegemist rohkem Neeruti mõisa haldaja ajutise elupaigaga, sest Neeruti hooned olid maha põletatud ja veel 1719. a oli Jõetaguse küla lõunaots tervikuna säilinud, s. t karjamõisa maid ei kasutatud veel laiuti, karjamõisa otseses valduses oli vaid piiratud osa külast (põhjaots). Seda kinnitab ka 1858. a kaart, mille andmeil on Jõetaguse ridakülas 9 talu. Kõige põhjapoolsem neist asus seal, kus oli Jõetaguse asunduse Vahtrapuu talu. Tänasel päeval kannab see Teeääre talu nime. Kõige lõunapoolsem asus praeguse Kaarlipere talu kohal. Talusid Võduvere veski juurest Neeruti-Kadrina teele tuleva tee otsast põhja pool ei ole. Seal asuski 1709. a asutatud karjamõis.

Kui 19. saj teisel poolel algas Jõetaguse karjamõisa väljaarendamine, siis asustati ümber kõik talud Jõetaguselt Vandu külast kagusse seljandikule. Seal tekkis Vandu-Tagaküla. Karjamõis ehitati just sellele Jõetaguse alale, mis jäi äraviidud taludest põhja poole (arvatavasti varasema puithoone asemele). Ehitati suur paekivist karjatall (hoone ehitati ümber töökojaks kolhooside ajal), mis ümbritses neljast küljest ristkülikukujulist siseõue. Karjatalli vastu üle tee Loobu jõe poole tehti samast materjalist moonakate maja. Asunduse ajal oli see Lepamäe asundustalu elamuks, praegu varemeis. Karjatallist põhja poole oli 3 kivist tootmishoonet: esimene idas hilisema Mäe asundustalu kohal, teine põhjaloodes (oli hiljem Gustav Krellile kuulunud Madi asundustalu kõrvalhooneks, pärast sõda kasutati ainult katlaruumi osa, muu oli varemeis. 1996. a valmis varemete asemele uus kõrvalhoone) ja kolmas Kadrina lähedal raudteejaamast kagus (pole midagi säilinud). Tuntud Kadrina kandi koduuurija Valter Veborn kirjutas sellest nii:

"Neeruti mõisas oli karjamõis Jõetaga, enne seda Raudorus, seal olevat kasvatatud noorloomi. Jõetaga oli nelinurkselt [paigutatud] kivist tallid [Neeruti-Kadrina] maantee lähedal. [Neist] jõe suunas sadakond meetrit oli paekivist 4 korteriga maja. Seal elasid loomatalitajad. Välja peal Kriiska küla suunas oli pikk kivist ladu, koresööda panipaik (kutsutakse praegu Risu ladu). Karjamõisast 300-400 [tegelikult vaid 260] m raudtee pool paremal tee ääres on pikk kivist küün. Selle esiküljel on katlamaja ruum. Jõetaguse vili oli masindatud seal. Selleks veetud Neerutist katel ja peksumasin kohale. Sellest peksurehest raudtee poole oli veel üks kivist küün. Sellest pole säilinud muud, kui kündmisel tuleb sealt maa seest [alusmüüri] kivirähka"

Jõetaguse küla mail on asunud ka teisi mõisa hooneid. Mõisa esimene veski olevat olnud (Loobu) jõel Jõetaguse kohal. Sellest nn Võduvere veskist on säilinud Võduvere-Eeskülast Madikse talu juurest Jõetagusele töökoja juurde minevast teest 80 m lõunas kummalgi pool Loobu jõge tammi muldkeha ots ja nende vahel jões suuri kive. (Vt Loobu jõgikonna vesiveskitest, Neeruti Seltsi toimetised A-515, 2005)

Loigu talu maadel on säilinud Mölliku küünist vaid maakivist postid (algselt kivist postidega, vahed palkidega täidetud).

19. saj kujunesid Neeruti mõisa maadel veel lisaks eelmainitud kolmele külale välja Kadapiku, Kriska, Lustimäe, Uduküla, Vandu-Tagaküla ja Valgma-Mägede küla, pärast maareformi 1920. a veel ka Neeruti asundus. Tänane Jõetaguse küla hõlmab kolme endist küla - Jõetaguse, Kriska ja Lustimäe küla ning osa Neeruti asundusest (piiriks on Loobu jõgi).

Kriska (Kriiska) küla jääb Kadapikust kagusse, aga raudteest lõuna poole. Sellest idas on Orutaguse, kagus Vandu-Eesküla, lõunas Lustimäe ja edelas Jõetaguse. Küla hakkas kujunema 19. saj keskpaiku saunakülana. 1920. a maareformiga anti saunadele sedavõrd maad juurde, et neist said 6-7 ha suurused väiketalud, välja arvatud 5 sauna küla lõunaosas, mis jäidki saunadeks. Kokku oli külas 9 majapidamist. Kaasajal on neist alles 4.

Kriska saunadest lõunas paiknev Lustimäe küla koosnes algselt ainult moonatubadest, s.t mõisa poolt moonakate tarvis ehitatud mitmepereelamuist, mis asusid kõik Kalame välja kirdeserval Rõukmäest kagus. V. Veborn on neid kirjeldanud nõnda:

"Kalame välja vasta, teest vasakule jäid Lustimäe 5 moonameeste maja. Lubjaahju juurest natuke maad otse [itta], pöördub vasakule [kagusse] tee, mis viib Vandu-Tagakülasse. Uduküla ja Vandu-Tagakülasse viiva tee vahele kõrgemale maaalale olid need 5 maja ehitatud. Uduküla teest vasakule jäi 8 korteriga pikk ümarpalgist ristnurkadega ja sindlikatusega moonameeste maja. Majal oli 2 suurt korstent ja iga korstna peal 4 peret. Kutsuti Alttoaks, ka Lustimäe moonatoaks. See oli arvatavasti Lustimäel vanim hoone. 19. ja 20. saj vahetusel elasid siin [Alttoas] moonameeste pered Verder, Krell [Jõesalu Karla], Kirs Rein, Montai Ludvig, Karofeldt Mihkel, Birkholz Karla, Trous Pääro, Einmann. Majast natuke Vandu poole oli kivist ja õlgkatusega [moonameeste] loomalaut.

Teine maja asus lähedale Vandu teele ja oli 4 perele. Siin lähedal oli vinnaga kaev, kust moonameeste pered vett saivad. Pered [selles majas olid] Stern Jaan, Laus Mart, Birkholz Tiina ja Torm Andres. Selle maja lammutas [asunduse ajal] Torm Andres.

Kolmas maja jäi lõunasse kõrgemale mäetõusule vastu metsastunud maad. Maja oli puust ja mahutas 4 peret: Neuhaus Kaarel, Bergsten, Kübarsepp ja Stern. 1914. a olevat pikne selle põlema süüdanud."

Käsikirja lugenud Arnold Kastemäe on selle servale kirjutanud: "Ära põlenud maja asus Alttoa ja Tormi toa vahel."

"Neljas maja oli kõrgemal kohal, munakividest ehitus telliskivist voodriga, sindlikatusega, 8 perele, ehitati Kirschsteini ajal (20. saj I kümnendi keskel). Selles majas elasivad moonameeste pered Kübarsepp Magnus, Johannes Kütt, Joosep Õundok, Strick Joosep, Braun Johannes, Strick Kaarel, Riisberg Jakob, Nupp Gustav. Viies maja asus üle Vandu [-Tagaküla] tee, olevat olnud määratud vanuritele ja nendele, kes oma lastega läbi ei saanud."

Mõisal oli tööliste ihu harimiseks 2 sauna. Vanem neist, puumaja, asus Saarikus (jõeharude vahel saarel) ja teine, raudkiviehitis (ehitati Kirschsteini ajal) Lustimäel Rõukmäe pool mäe all küla kaevu juures.

Lustimäe elanikel oli kasutada üks vinnaga kaev mäe all põhja pool, eluhoonetest küllaltki eemal. Vett toodi kaelkookudega ja kas kelgul või kärul plekkidega (metallist suurte piimanõudega).

Pärast 1920. a. maareformi jagati kirjeldatud hooned ja lähikonnas leiduv maa asunikele, kes ehitasid oma majad moonatubadest alates reana põhja poole. Tekkisid järgmised talud (põhja poolt alates): Vanatalu Allika, Lillaka, Kärnali, Liivaaugu, Lepiku, Kiviaia, Kasekännu, Kullamäe, Kadapiku, Lustimäe, Ööbiku, Kruusaaugu, Paemurru, Järve, Tamme, Liiva, Kalda, Kiviste. Enamus asunikest olid mõisatöölised, kes enne elasid mõisa moonakamajades

Uut asundust kutsutud alguses Kitsekülaks, ka Lustimäe Kitsekülaks, sest mitu asunikku pidanud kehvuse tõttu lehmade asemel kitsi. Nimetekke selline oletus on pärit V. Vebornilt. 1960ndail aastail kinnitas mitu kohalikku elanikku, et Lustimäel 20. saj kitsi ei peetud. Asulat väga hästi tundev A. Kastemäe rääkis, et Lustimäe asundus saanud oma rahvaliku rööpnime Lustimäe taluperemehe Johannes Brauni sõimunimest Kits, sest ta ökitanud kõneldes. Lustimäe nimi oli rahva hulgas käibel ammu, ametliku nimena võeti Lustimäe külanimena kasutusele 1936.

Neeruti mõisat ümbritsev mõisamaa planeeriti Neeruti asunduseks 1920, kuhu kuulusid kohad Loobu jõest idas: Mätlikupere, Jõesaare, Allika, Paju, Lehola, Nurme, Künka, Lillevälja, Loigu, Mölliku, Kaasiku, Jõeharu.

Jõetaguse küla on läbi aegade olnud elujõuline küla. Nii oli 1970. a külas 58 elanikku, 2003. a algul aga 67 elanikku ja 30 majapidamist. Elatist teenitakse põhiliselt mujal palgatööl käies, põllupidamine annab lisasissetuleku. Igal aastal jääb loomapidajaid ja põlluharijaid vähemaks, vanad loobuvad, noored ei näe sellel tööl mõtet. Põllumajandusega saavad edukalt tegelda vaid suurtootjad.

Looduslikult asub Jõetaguse küla kenas kohas - ühelt poolt kaitsealune Loobu jõgi, teiselt poolt suured põllud ja mets. Küla jääb Pandivere veekaitseala servale, siin on karstialasid. Aastakümneid on Kadrina naabrus külale ka nuhtluseks olnud. Küll veeti alevi prügi koormate kaupa metsa alla, veel hiljaaegu kippus "tubli ettevõtja" sibipütti lausa eluhoonete juurde tühjendama. Nõukogude ajal veeti või pumbati siirupivabriku heitveed küla territooriumile imbväljakule, kust kogu saast puhastamata kujul põhjavette jõudis, sealt edasi kaevudesse ja jõkkegi. Kauane külaelanik Mai Vaarmann meenutas, et pea igal aastal käidi kaevudest veeproove võtmas ja alati oli vastus üks - kasutamiseks kõlbmatu, lastele mitte mingil juhul anda. Aga kust saada puhast vett, see ei huvitanud enam kedagi. Hilisemates vestlustes kinnitasid tolleaegsed veespetsialistid, et selline reostamine oli kuritegu, aga nemad ei saanud midagi muuta. Tööstustegelased tegid, mis tahtsid.

lehe algusse

SISUKORD
· SELTSIST
· SÜMBOOLIKA
· LIIKMED
· JUHATUS
· PÕHIKIRI
· ARENGUKAVA
· TEGEVUSEST
· LOODUSTUBA
· TOIMETISED
· KROONIKA
· KUULUTUSED
· KADRINA
· NEERUTI
· KÜLAD
· ENN LOIK
· EDUARD LEPPIK
· PILDIGALERII
· ARHIIV
· SISUJUHT
VIITED
Serverit teenindab EENet

Neeruti Selts MTÜ · Pargi tänav 3 · Kadrina 45201 · Lääne-Virumaa
e-post: neerutiselts@hot.ee · telefon: 55525314