Neeruti Selts MTÜ Tšiendatud 30.08.2010
AVALEHT · PILDIGALERII · SISUJUHT

Neeruti / Ajakirjanduses ilmunud artiklid
Rännates Neerutis

Neeruti MKA · Muistendid · Ajakirjanduses ilmunud artiklid Neerutist · Ajalehes Kodukant ilmunud artiklid Neerutist

AJAKIRJANDUSES ILMUNUD ARTIKLID NEERUTIST

Rännates Neerutis
Neeruti metsade võlumaailm
Alo Põldmäe näitab Neerutit pildihelides ja helipiltides
Näed seda, mis sus eneses kõlab
Alo Põldmäe muusikapuud
Neeruti häärber vaagub hinge
Avastused Neeruti metsades
Neeruti puude semiootika: alfabeedist ufodeni
Neeruti metsades peitub tähestik
Neeruti mõis vaagub hinge
Alo Põldmäe pildistab Neeruti mägedes erilisi puid
Puud näitavad heliloojale mitmeid märke

RÄNNATES NEERUTIS

Mikk Sarv, Kristel Vilbaste

Neljas retk Gustav Vilbaste raamatu "Kodumaal rännates" jälgedel viib meid Kalevipoja sängi ja Eestimaa Šveitsi.

Üks salapärane paik, kuhu reisihuviline tavaliselt ei satu, on Kadrina. Ehk vaid siis nähakse Kadrina kiriku tornitippu, kui tuleb tahtmine otseteed Põhja-Eestist Tartu poole sõita. Ometi on siin palju avastada.

Rong peatub ja ma astun Kadrina jaama esisele. Siin on minu raudteesõidu lõppjaam, kuid jala tuleb veel edasi sammuda.

Raudteejaam nukrutseb

Rongiliiklus on Kadrinas hääbumas. Ronge sõidab läbi küll, aga harilikult nad siin enam ei peatu. Ajalooline raudteejaam, uhkes tsaariaegses puupitsis maja, on maha jäetud ja ootab uusi omanikke.

Neeruti seltsi plaan siia muuseum rajada pole teoks saanud, sest valla poolt küsitud paari miljonit pole kusagilt võtta ja ärimeeste keeles “ei teeniks see iial tagasi”.

Kadrina jaamast astus rongile Venemaa raudteede pealik Alexander von der Pahlen, kui ta oma Palmse mõisast tagasi Peterburi poole sõitis. Jaamas oli tema jaoks omaette ooteruum. Nii saab jaam-muuseumi ühendada Palmse mõisakompleksiga.

Igatahes peavad Neeruti mäed, muinasjutulised Kalevipoja künnivaod, Kadrina jaamast paar-kolm kilomeetrit eemal olema. Küsin rongi ootavatelt inimestelt teed. Juhatatakse: esiteks mööda raudteed tagasi edelasse, siis Päri karjamõisa juurest üle väljade Neeruti mägedesse.

Meie palume Kadrinas endale Neeruti poole teed juhatama Neeruti seltsi esinaise Tiiu Uusküla.

Kõigepealt näitab ta meile muidugi rahvamaja teisel korrusel paiknevaid seltsi ruume.

Seltsirahva eestvedamisel on Kadrina ja Neeruti kohta sündinud hulgaliselt trükiseid, mida meile lahkel meelel jagatakse ja lugeda soovitatakse.

Ka teine seltsi liige, ajalehe toimetaja Enn Mälgand on meile kohe nõus siinsest kandist pajatama.

Kalevipoeg ja Kreutzwald

Neeruti kant on kuulus meie hiiu Kalevipoja ja tema lugude eeposeks vormija Kreutzwaldi tõttu. Mullune Kreutzwaldi 200. sünniaasta tõi palju elevust Kadrina ja Neeruti maile.

Rakvere teatri rahvarohked vabaõhuetendused Neeruti mägedes Kalevipoja sängis, Seaküla Simsoni hiigelsuur Kalevipoja kuju, agar seltsitegevus ning trükiste väljaandmine on vaid osa paljudest ettevõtmistest.

Kalevipoja lood seovad meid Siberi ja Põhjala rahvaste lugudega hiidudest, kes väsimatult taplesid ning seejärel taas aastate kaupa magades võitlusväsimust välja puhkasid.

Ka meie hiid on endast hulganisti maha jätnud magamisasemeid. Üle saja aasta mõlgub mõte rajada siia Kreutzwaldi või Kalevipoja park. Kolhooside ajalgi ajas pargimõte võrseid.

Lahkume lõpuks rahvamajast, uhkest puidust majast, mille põrandate nagin ja veel euroremondist rikkumata seinad on justkui möödunud aegade kehastus.

Mälestuskivid ja -kaljud

Teejuht Tiiu viib meid emakeele ausamba juurde, millele on raiutud kiri “Sõna seob”.

Kindlasti tahame aga enne Kadrinast lahkumist näha kirikuaias paiknevat mälestuskaljut, üht omanäolisemat Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenute mälestussammast, midagi ehk Tallinna Russalkat meenutavat.

Kirikuaeda on omal ajal talumeeste abiga kokku koondatud soonelisi ja muid kaunikujulisi põllukive ning need siis 1924. aastal kaljurahnuks laotud. Saaremaa dolomiiti on aga raiutud Kadrina kihelkonnast pärit langenute nimed ning ka mitmed Eesti ajaloosündmused.

Mälestuskalju lähedal näeme kahte kivipinki, millel hellitavalt nimeks Koit ja Hämarik. Nende vahel seisab kivitahvel tekstiga “Eesti muld ja Eesti süda/ Kes neid jõuaks lahuta”.

Eesti rahvale kõige südamelähedasema luuletaja südamest öeldud sõnad raiuti kivitahvlile ikka sellepärast, et need igaviku ainuõigsust väljendavad.

Ma ei armasta korralikku teed, mida mööda trampinud võib olla tuhanded inimesed. Ma tahan minna oma teed mööda, kus ei ole sõtkutud jälgi. Sellepärast keeran ma varsti teelt kõrvale lõunapoolsesse metsa. Ei minu tee lähe läbi harilikust kohast, mida vaadelnud iga möödamineja, – minu tee on sõtkumata, värske, võib öelda, isegi lõhnab värskusest. Ei ta lähe sirgesti, sest takistus takistuse järele sunnib mind kalduma juba kord ühele, juba teisele poole. Kuid seda huvitavam on tee.

Kadrinast lahkudes otsime siiski autoteed, suurte maanteede ristumispaikadest õnnelikult oma sihtmärgi - Neeruti mägede - poole sõites ehmume viimasel teelõigul. Kas siit läbi ei saagi? Ees on punane märk ja turvafirma auto.

Siiski pole siin keeluala, vaid tulemas on Virumaa ralli. Hing ei taha küll kaitseala ja kihutavaid autosid kuidagi ühte patta panna, aga ehk on sedasorti tegevus siin ajutine.

Udriku kooliõpetaja Toomas Uttendorf võrdles 1912. aastal Neeruti järvede- ja mägederikast ala ðveitsiga. Tee on siin tõesti ehtðveitsilik: kulgeb mööda kitsast mäevalli, autoakna taga haigutavad Maarjamaa väikesed kuristikud.

Kusagil asus siin ka Linnamägi, mille punalendurid 1952. aastal ootamatult Tapa lennuvälja täiteks ära vedasid. Ülejäänud mäed on aga alles. Linnamäe äravedamise vapustus andis tõuke ülejäänud mägede kaitseks ja kaitseala rajamiseks.

Tõepoolest peab aukartust tundma vanaaja eestlaste vastu, kes muinasjutte luues oskasid tabavalt leida võrdlusi, iseloomustavaid jooni. Siin on Kalevipoja künnivaod!?. Ja kas paremat võrdlust vaja? Üks mäeselg läheb otse edasi, terav nagu vao hari, temast meetrit 20–30, või ka rohkem-vähem, tuleb rööbiti teine mäeselg, jättes eneste vahele sügavaid orgusid, lohkusid, mõnesse paika katlataolisi nõgusid. Küntud põld.

Piklikud künnivaod

Neeruti mägede unikaalsus seisneb nende piklike künnivagude ehk ooside asetuses - kuni neli seljakut kõrvuti. Geoloog Endel Rähni on seda Eestimaa nurka nimetanud jääaja muuseumiks. Mäed, mis olla kõik Kalevipoja tegevuse tagajärjed, on omavahel eraldatud järskude orgudega ehk rahvakeeli aukudega.

Siin ei ole inimese käsi kuigi palju veel rikkunud looduse metsikut ilu, - üksik rohtunud ratastee lookleb puude vahel, väike jalgrada kaob paksu lehestikku. Tahaks näha seda muinasjutulist loodusmälestusmärki niisugusena aastaid, kümneid, lubades siin töötada ainult taimeteadlastel, geograafidel ja geoloogidel. Las nad uurivad kodumaad, üks praegust maastiku nägu, teine tema ürgaegset tekkimislugu. Kuid igasugune tööstusasustus jäägu siit eemale, - need hävitavad kõik looduse ilusad kohad…

Neeruti kanti pole tõesti inimese käsi palju muuta suutnud, isegi karjalaudad jäid kolhoosiajal siit suhteliselt kaugele. Rahvapidusid ja paraade peeti Sadulamäel küll juba eelmisel Eesti ajal, kuid loodus on püsinud muutumatuna. Küllap aitasid kaasa Kreutzwaldi pärand ja teiste loodusehoidjate kirjutised.

Neeruti maastikukaitseala moodustati juba 1957. aasta suvel. Kuresöödi talu maile rajati 1970. aastatel ka kaitseala muuseum, kus kooliõpetaja Eduard Leppik jagas teavet mägede ja looduse kohta.

Muuseum arvati 1990ndate uuendustuhinas teiste omasuguste seast välja ja oli mitu aastat varjusurmas. Leppiku tütar Ehte Mumm, talu praegune perenaine, aitas muuseumi uuesti ellu äratada. Ta teeb meie palvel muuseumiruumi lahti ning vestab huvitavalt mägedest ja orgudest, kohapealsest kultuurist.

Kalevipoja kuju kui ühislooming

Ehte Mumm juhatab meid ka Sadulamäele. Kalevipoeg oli puhkama heites sadula künnivaole asetanud, sellest ka muistse linnamäe kuju. Sadula äärt kaunistavad ligi sajandivanused okslikud tammed. Eelmisel aastal rajatud lava ja pingiread on sadulapõhjas.

Rändamise raamatus trükitud pildi tegemise paika otsides satume Seaküla Simsoni Kalevipoja kujule. Kohalikud näitavad maakividest laotud skulptuuri juures, milline kivi on nende toodud - kes tõi väikese varba, kes naba, kes südame…

Järvekallas on aastate jooksul küll üsnagi võssa kasvanud, kuid valla toel raiutakse lahti uusi vaateid ja rajatakse puhkekohti.

Ma olen jõudnud Neeruti järvede kaldale. Siin on üksteise lähedal kaks väikest ümmargust järve, ühendatud kitsa kraavikesega. Ühenduskraav kaevati 1907. aastal selleaegse Neeruti mõisniku soovil, kes järvedel kavatses mootorpaadiga sõitma hakata.

Neeruti seltsi kodu-uurijad teavad, et kanalid kaevati veidi varem, juba 1904. aastal. Järve kaldal olid istepingid ja suvemaja.

Tüütu oli lasta talupoegadel Eesjärvelt paate Tagajärvele lohistada, kui härradel selleks tuju tuli. Nii otsustasidki mõisahärrad lasta talumees August Tollal kaks kanalit kaevata ja kinkisid mehele selle eest krundi Kadrina raudteejaama lähedal.

Kanalite vahele on rajatud kena lõkkeplats, kus puhkaja saab vorstikesi grillida ja järveilu imetleda.

Mõnes kohas on märgata soostumist, mis ähvardab tungida järve keskpaika, muutes viimaks ilusa järve inetuks soolaukaks.

Iga lugu tahab jutustajat

Järved on endiselt täies ilus. Eesjärve pinda katavad vesirooside klumbid, Tagajärv on rahva lemmikujumiskoht. Neeruti järvede ümbrus on hästi korras. Näeme ala üht korrastajat ja kaitsemeest - Toomas Talvet - trimmeriga radasid lahti niitmas.

Neeruti seltsilt küsime, kas siinkandis ka Kalevipoja lugusid lastele räägitakse. Vastuseks kuuleme, et kõik lood on ammu kirja pandud ja jutustamisele enam eriti tähelepanu ei pöörata.

Siit sünnib taipamine, et kõik head lood tahavad tingimata ka häid jutustajaid ning et seda oskust tuleb maast-madalast harjutama hakata. Imehead paigad selleks on Neeruti järvede äärsed kaunid puhke- ja lõkkeplatsid.

Artikkel ilmus 16.09.2004 nädalalehe Maaleht veebiväljaandes

- - -

Tiiu Uusküla kommentaarid:

Kahetsusväärselt on loo sisse lipsanud rida vigu:

  1. Jaamahoonesse muuseumi rajada ei ole kunagi olnud Neeruti Seltsi plaan, pigem valla üks variante hoone edasiseks säilitamiseks, kuid hoone omanik - Eesti Raudtee - on nõus seda võõrandama suure rahasumma eest, mitte mingil juhul tasuta. Edasine ülalpidamine ja muuseumi rajamine nõuaksid vallalt aga mitu miljonit.
  2. A. von Pahlen ei olnud vene raudteede pealik, vaid Balti Raudtee Seltsi esimees.
  3. Neeruti Seltsil on Kadrina rahvamajas vaid üks ruum kasutada.
  4. Neerutis ei ole Kalevipoja magamisaset, on Sadulamägi - tekkis sadulast, Ees- ja Tagajärv - tema hobuse neerud.
  5. Mälestuskalju valmis Kadrinas 1926. a, autoriks pastor Gustav Beermann. Viimane nimetas Neerutit Eestimaa Šveitsiks ja soovitas. T. Uttendorf avastas ja soovitas Sadulamäge kui head peopaika.
  6. Neeruti Ees- ja Tagajärv on pikliku kujuga, ühendatud kahe kanaliga, mis on August Olla kaevatud. Ümar ja ligipääsmatu on keset sood Sinijärv. Orajärves supeldakse ja kalastatakse.
  7. Maastiku korraoleku ja puhkeplatside puhtuse eest hoolitseb Kadrina vald.
  8. Neeruti muuseumi loomise juures ei olnud Eduard Leppik, kuigi praegu elab seal tema tütar. 1976 loodi ekspositsioon, kus esimene oli Aksel Schönberg, seejärel Enn Loik.

lehe algusse

SISUKORD
· SELTSIST
· SÜMBOOLIKA
· LIIKMED
· JUHATUS
· PÕHIKIRI
· ARENGUKAVA
· TEGEVUSEST
· LOODUSTUBA
· TOIMETISED
· KROONIKA
· KUULUTUSED
· KADRINA
· NEERUTI
· KÜLAD
· ENN LOIK
· EDUARD LEPPIK
· PILDIGALERII
· ARHIIV
· SISUJUHT
VIITED
Serverit teenindab EENet

Neeruti Selts MTÜ · Pargi tänav 3 · Kadrina 45201 · Lääne-Virumaa
e-post: neerutiselts@hot.ee · telefon: 55525314