Neeruti Selts MTÜ Tšiendatud 30.08.2010
AVALEHT · PILDIGALERII · SISUJUHT

Külad / Pariisi
Pariisi

Võduvere · Ohepalu · Vandu · Jõetaguse · Pariisi

PARIISI

EESTI PARIISLANNA AILI KÄSPERSON ON OMA KODUKÜLA ELAV AJALOORAAMAT

Kaire Uusen, Liis Treimann

Peaaegu kõik sellest, mida sünnipärane Pariisi küla elanik Aili Käsperson oma kodukohast teab, on tal peas – ja seda pole vähe. Esivanemate eeskujul annab ta oma teadmisi suust suhu edasi lastelastele ja lahkelt ka ootamatutele külalistele.

Pariisi ajaloo elushoidja Aili Käsperson

Pariisi ajaloo elushoidjat Aili Käspersoni poeg enam hobustega tegelema ei luba, see töö on usaldatud pojapoeg Kalevile. Foto: Liis Treimann

"Tegelikult peaks ikka kirja ka panema, seni on paberile jõudnud vaid mõned read," tunnistas Aili Käsperson. Pariisi küla elas aastaid rahus ja vaikuses, ilma et keegi selle rahuliku mõneteistkümne suitsuga koha vastu erilist huvi oleks tundnud.

Möll läks lahti 1980. aastate keskel, kui raamatulettidele jõudis Raimond Kaugveri lustakas lugu "Pariisi lõbusad naised". Pärast seda hakkasid uudishimulikud käima, ehkki maja, millest raamat jutustas, seisis juba toona elaniketa ja on nüüdseks üldse maamunalt kadunud.

Käspersonist sai Pariisi küla elanik tänu vanaisale, kes Mulgimaalt sinna ümber asus. "Meie küla sai alguse 1830. aastal ja nimepaneku kohta on kaks legendi. Mina usun neist seda, mida olen ise küla põlisasukatelt kuulnud," jutustas Käsperson.

Vanapoisid ja vanatüdrukud

Selle versiooni järgi otsustanud kohalikud Saksi ja Jõepere mõisnikud, et saunikute eluasemed tuleb peremeeste õuedelt ära viia. Selleks eraldati neile üks vilets maalapp, kuhu püstitati tihedalt väikesed majad.

"Terve maja oli sama suur nagu minu köök," kirjeldas Käsperson. Tema on neid maju lapsena oma silmaga näinud, praeguseks ei ole säilinud enam ühtegi algupärast hoonet. "Kuuskümmend aastat tagasi, kui olin kümneaastane, oli neid maju kolmkümmend ja ma olen neis sees käinud," meenutas Käsperson.

Praeguseks on osaliselt alles kaks sauniku maja, ent needki on ümber ehitatud mitu korda suuremaks. "Tõelist Pariisi tegelikult enam ei ole," nentis Käsperson. Suurem osa tänapäevasest Pariisist on endine Aruküla, mis liideti ligi 50 aastat tagasi Pariisiga. Kuna Arukülasid on liiga palju, jäi uhke nimi alles.

Saunikud, kes majadesse elama pandi, olid peaaegu kõik vanatüdrukud ja vanapoisid, nii said neli tänavat endale nimeks Vanatüdrukute ja Vanapoiste tänav ning Vanatüdrukute ja Vanapoiste põik. Majad püsti, vaadanud mõisnikud tehtud tööd ja leidnud, et üksteise külje alla ehitatud hoonetega asum meenutab Pariisi. Teise legendi järgi sai küla nime ühe Prantsusmaal sõjas käinud ja sealt eluga tagasi tulnud mehe mahitusel, aga seda lugu Käsperson ei usu.

Pariisi kandi inimestele näivad üldse uhked nimed meeldivat. Läheduses on veel Kameroni mets, kuhu on alles jäänud kunagise metsavahi maja ja kus elavad mehe järeltulijad.

Brasiilia põllul on alles vaid talu asukoht, maja ja rahvas on sealt kadunud. "Inimesi, kelle käest nende nimede kohta küsida, ei ole enam kedagi alles," kurvastas kodukoha ajaloohuviline Käsperson.

Küla esimesed asukad olid Käspersoni teada kõik hakkamasaajad inimesed, paljud olid käsitöölised. "Vallavaeseid selles külas ei olnud ja minu teada ka ohmusid mitte," kiitis Käsperson külale alusepanijaid.

Enne Nõukogude aega tõusis küla kõige kõvemaks meheks viinalao hoidja. "Ehitas sellise lossi püsti, mis lõi kõik teised üle," rääkis Käsperson. Vene võimu tulles sai aga piiritusekuninga aeg ümber. "Ta oli liiga rikas, küüditati ja majja pandi elama põgenikud. Need lagastasid ja hävitasid kõik," oli Käsperson tunnistajaks küla uhkeima eluaseme hävingule.

Praegu torkab külas kõige enam silma Käspersonide elamine, esmajärjekorras püüab pilku taluõuel rohtu krõmpsutav valge hobune. Taamal karjamaal on suksusid veel kümmekond.

Perepoeg Olev Käsperson võttis kümmekond aastat tagasi kätte ja asutas vanasse puhkebaasi lastelaagri. Unistustes näeb ta külas Eiffeli torni vähendatud koopiat.

Unistus Eiffeli tornist

"Aga sellega ei lähe ladusalt, Prantsusmaalt peab loa saama, ja maa, kuhu see sobiks, ei ole meie oma," rääkis ema poja plaani nõrkadest kohtadest. "Võib-olla ongi parem, sest ma natuke pelgan seda kõrtsi pidamist, sellega käib ikka viin ja pahandused kaasas," lisas ta.

Pojapoeg Kalevile on teada kõik vanad lood külast ja ka tulevikuplaanid. "Kalev, miks me ei saa seda kohta maha jätta ja peame siia elama jääma?" küsis vanaema lapselapselt. "Sellepärast, et meie juured on siin," teadis Kalev.

Aili Käsperson on lugusid oma külast rääkinud kõigile, kes huvi tunnevad. "Ma ise hakkasin mineviku talletamise peale rohkem mõtlema paarkümmend aastat tagasi, kui küla viimane saunikute järeltulija oli 85-aastane ja peagi suri. Alles käis üks mees siin oma juuri otsimas, kõik nad satuvad nüüd minu juurde," tõdes Käsperson.

Artikkel ilmus 02.07.2008 päevalehe Postimees veebiväljaandes

lehe algusse

SISUKORD
· SELTSIST
· SÜMBOOLIKA
· LIIKMED
· JUHATUS
· PÕHIKIRI
· ARENGUKAVA
· TEGEVUSEST
· LOODUSTUBA
· TOIMETISED
· KROONIKA
· KUULUTUSED
· KADRINA
· NEERUTI
· KÜLAD
· ENN LOIK
· EDUARD LEPPIK
· PILDIGALERII
· ARHIIV
· SISUJUHT
VIITED
Serverit teenindab EENet

Neeruti Selts MTÜ · Pargi tänav 3 · Kadrina 45201 · Lääne-Virumaa
e-post: neerutiselts@hot.ee · telefon: 55525314